Sunday, September 22, 2013

Elu Nashville'is. Sissejuhatus.


Nashville on "Music City USA” .

Siin on väga palju muusikuid, stuudioid ja muud sellist, mis kõik muusikaga seotud on. Paljud tuntud muusikud, lauljad, pillimehed on siit oma kuulsusele alguse saanud. Paljud neist elavad siiamaani Nashville's ja teevad siin oma muusikat, lindistavad jne.

Eriti populaarne on siin muidugi country muusika. See olevat siit Nashville'st alguse saanud. Võib olla mitte päris alguse, aga populaarseks sai see siit.

Olen kuulnud palju lugusid kuulsuste kohta, kuidas nad kuidagimoodi Nashville'ist oma teed alustasid ja kas mõni produtsent või keegi muu selline tegelane nad järjele aitas. Üks, kes kohe meelde tuleb, on Taylor Swift.

See legend, et Nashville'ist võib kuulsaks saada, on muusikute keskel levimas, ja paljud muusikud kolivad siia igal aastal, et oma muusikale ja kuulsusele teed sillutada.

Nashville'is elades võib sulle iga nurga peal mõni väga andekas muusik vastu tulla. Enamus neist peavad ju ka tavatööd tegema. Seega võib olla su kelneriks laulja, juuksuriks andekas kitarrimängija või sulle võib aidata poes uut ülikonda leida samuti väga hea muusik. Kõik need näited on meie elust võetud. Vahest on nii, et oled mõne inimesega juttu ajanud mingil muul teemal, ja hiljem tuleb välja, et tema ka muusik, laulja vms. Algul poleks seda arvanudki. See on muidugi huvitav!

Nashville's ON palju võimalusi muusikat teha ja siin on palju kontserte, ka väiksemaid kohakesi, kus näiteks iga nädal lihtsalt taustamuusikat teha oma bändiga. Kui sa oled kas lulja või pillimees, siis palju on ka stuudiotööd, võimalusi teiste bändides mängida, kaasa laulda jne.

Ma nägin statistikat ühel veebilehel, et Nashville'is on 80 protsenti rohkem muusikaga seotud tööd, kui mujal Ameerikas. Pole siis ka ime, et kõik muusikud siia kokku tulevad!


Meie oleme viimase mõne aasta jooksul kohanud mitmeid inimesi, kes on selleks Nashville'i kolinud, et siin muusikat teha ja endale muusikamaailmas nime teha. Kõik neist on väga andekad inimesed, muusikud, põhiliselt lauljad, lauludeloojad, kuid ka pillimängijad.

Vahest paneb imestama , et inimesed kolivad oma kodust eemale, jätavad kõik,mis neile on tuttav ja kolivad teise linna, et püüda seal oma unistusi teostada. See on raske töö! Enamus neist, keda me tunneme, ei ole veel väga kuulsaks saanud. Kuid nad jätkavad usinalt oma püüdlusi, lauldes kus iganes, kellele iganes, lootes, et keegi kuskil kunagi neid märkab!

Mõnest neist kohtumisest tahakski nüüd teiega jagada.


Esimene õhtu Ellendales'i restoranis.


Meie uus tuttav kutsus meid ennast kuulama restorani, mille nimi on Ellendale's.


See on meie kodust vaid umbes 2 miili kaugusel.

Tol õhtul mängis seal klaverit ja laulis Delores Hershey.

Ta laulis ja mängis ikka väga fantastiliselt! Me olime temaga alles hiljuti tutvunud, ega teadnud, keda või mida me just kuulama-vaatama läheme.

Restoran ise on ajalooline maja, meenutab natuke nagu Eesti vana mõisa.

Mõnus ja hubane, suures söögisaalis oli nurgas tiibklaver, millel siis meie tuttav mängis.

Teda olekski võinud kuulama jääda! Ma mõtlesin, et tema võiks vabalt olla kellegi kuulsusega ühe pulga peal. Andest kindlasti tal puudust ei tuleks...Kuid tema laulab siin restoraninurgas käputäiele inimestele, tippide eest. ( jootraha eest siis niiöelda)

Tol õhtul me ei tellinud süüa, kuna olime just kodus õhtust söönud, kuid tellisime magustoitu.

See oli väga hea muidugi. Vaatasime, et paari päeva pärast on neil aga üks special ( eripakkumine) , ja otsustasime sel õhtul minna ka nende sööke proovima...

Siin paar videot ka Deloresest.

Esimene on tema enda kirjutatud laul oma vennale. Something beautiful.



Teine video on tehtud sealsamas restoranis klaveri juures.

Laulu tunnete vist ise ära.




Teine õhtu Ellendale'is.

Läksime siis õhtul Ellendales'i nagu kokku lepitud.

Kui me kohale jõudsime, küsiti meilt, et kas me soovime istuda sinna,kus muusikat saab kuulata , või vaiksesse lauda. Meie valisime seekord vaikse laua.

Me istusime õdusasse saali, kus oligi ainult 3 lauda, 2 neljakandilist lauda, kuhu võib 4 inimet istuda, kuid meid oli muidugi kaks , ja meie kõrval oli ka üks suurem laud. Kus istus parasjagu 4 paari. Kuna lauad olid lähestikku ja inimesed seal lauas rääkisid üsna kõva häälega, saime meiegi osa nende jutust. Ja seda oli päris põnev ja lõbus kuulata.

Mingil huvitaval moel käis seal lauas jutt sellest, kuidas keegi oli oma abikaasaga kohtunud. Ning tundus, et inimesed polnud omavahel enne tuttavad. Jutu järgi oleks võinud oletada, et tegu oli mingi Dating Club'i või Dating Web Site'i kokkutulekuga.

Inimesed olid kõik veidike vanemad, 50-60 aastased. Üks tumeda/tõmmu väljanägemisga naisterahvas rääkis aktsendiga. Välimuse järgi võis arvata, et ta on kas Kreekast või kuskilt sealtkandist.

Pole muidugi ilus teiste juttu pealt kuulata, kuid nad olid tõesti meile väga lähedal ja rääkisid kõva häälega, niiet ka parima tahtmise korral, poleks võimalik olnud seda mitte kuulda. ( kui just oma kõrvad kinni toppida)

Aga jutt oli umbes selline...
Meie kohtusime pimekohtingul... ( Blind date) ja ma olin endale öelnud, et ma mitte kunagi ei lähe pimekohtingule, kuid ometi tegin seda, ja siin me oleme...

Teine abielupaar rääkis, et nemad kohtusid interneti teel. Et algul kirjutasid natuke aega üksteisega ja siis said ühel õhtul baaris kokku ja et jutt neil laabus ja varsti nad hakkasid seal paaris peaaegu igal õhtul kokku saama ja lahkusid siis, kui baar kinni pandi...Ja nii see läks, ning nüüd nad on abielus. Mees aga ei julenud oma vanematele algul öelda, et ta oli oma uue girlfriendiga interneti saidi kaudu tuttavaks oli saanud. Hiljem oli küll sellest neile rääkinud. Naine küsis siis, et aga mis sa neile ütlesid, et kuidas me siis kohtusime? Mees vastas, ma ütlesin, et me saime tuttavaks baaris...Naine naeris , et ja see oli siis OK nende arust? Parem kui interneti teel?

Ja kõik lauasolijad naersid...( mina ja Kris ka teises lauas) Ja vanemad olid hiljem öelnud, et sellel pole mingit tähtsust, kuidas te kohtusite, meil on hea meel, et te kohtusite!

Meie ettekandjaks oli Jeremy. Nagu ikka, Ameerikas räägitakse ettekandjatega pisut juttu ka, mitte ainult, et mina tellin seda ja seda ja palun ja aitäh. Kuna me olime seal just esmaspäeva õhtul käinud, ja meil värsked mälestused, siis me ütlesime Jeremyle ka, et me oleme Delorese tuttavad ja et me olime just käinud teda kuulamas. Jeremy kohe naeratas ja sulas üles, ning hakkas ka rääkima et Delores on tema lemmikesineja seal restoranis ja et ta on ka üks kõige armsamaid inimesi, keda ta eales on kohanud. Meie muidugi vastu, et oleme sellega täiseti nõus. Ja ta küsis,kust me teda tunneme, ning me ütlesime, et me käime tema kirikus ja et Kris laulab vahest temaga koos.

Siis tuli jutuks veel üks teine muusik, kes seal esineb, tema nimi on Tom.

Me olime restorani veebilehelt lugenud teiste sealsete esinejate kohta. Kris ütles, et ta teab Tomi kunagisest ammusest ajast, kui ta käis vahel üht kogudust külastamas ja Tom laulis seal.

Siis Jeremy hakkas oma lugu rääkima...

Mul on ka oma bänd. ( No muidugi, miks me kohe selle peale ei tulnud, et ka Jeremy on muusik!)

Ja ükskord Tom kutsus meid osa olema ühest üritusest ja me mängisime seal oma bändiga. Meil on selline folk muusika, country stiilis bänd. Ja Tom oli kutsunud sinna ka ühe oma tuttava produtsendi, ning oli neile öelnud, et : see on üsna hea grupp, tule kuula neid! Ja kui nad olid oma esinemise lõpetanud, siis too produtsent oli tulnud nendega rääkima, et kuulge poisid, te teete head muusikat, ja kas te otsiste ka võimalust oma plaadi lindistamiseks? Ja nemad muidugi, et jah, ikka.

Ja siis see produtsent tegi nendega diili ja nad said oma plaadi lindistada tema abiga ja ta ka promos neid. Nii et see oli selline huvitav juhus, kuidas Tom aitas Jeremy bändi.

Siis me rääkisime veel natuke ühest ja teisest temaga, ta aitas meil ka oma tellimuse sisse anda. Küsisime toitude kohta ja tema andis asjakohaseid vastuseid.

Tol õhtul oli siis üks special, 4 käiguline õhtusöök, hinnaks 10 Dollarit inimese pealt. Seal oli siis eelroog, mida me kahepeale jagasime, salat, pearoog ja magustoit. Tegelikult oli juba eelroog piisav, et kõhtu täita. Aga kui nii odavalt head toitu antakse, siis tuleb ju ikka proovida!

Ja toit oli fantastiline! Parim , mis ma siiani olin saanud! Ilma naljata! Eelroaks valisime kartulilaastud peekoni ja juustuga. Need laastud meenutasid mulle veidike Eesti praekartuleid, mis olid väga õhukesed ja krõbedad. ( need ei olnud aga mitte krõpsud). Seal peal siis sulatatud juust või mingi kaste sellest ja krõbedad peekonitükikesed. Nämm nämm! Tegelikult oleks sellest isegi juba söögiks piisanud. Me mõtlesimegi, et kui teinekord sinna lähme niisama istuma, siis võimegi ainult selle eelroa võtta kahepeale ja muud polegi vaja.

Salateid oli valida selle specialiga 4 erinevat. Mõtlesime Krisiga, et võtame erinevad, siis saame üksteise omast ka vidike proovida...ja sama käis ka pearoa ja magustoidu kohta. Ja tegelikult me teeme seda kogu aeg restoranides. Kui me just väga väga mülemad ühte ja sama asja ei taha...

Niisiis minu salat oli Ceasari salat ja Krisi oma oli fetajuustu-arbuusisalat.

Kui ettekandja nende salatitaldrikutega tuli, oli see üsna ilus vaatepilt! Taldrikud olid suured ja uhked. Nii suured, nagu tavaliselt suur supitaldrik, umbes 30 cm läbimõõduga.

Minu salatis oli siis peale lehtsalati veel lillad oliivid ( ilma kivideta ) , feta juust, kastmeks peale pandud hummus ja kõrval ka tükike pita leiba. Ja ilmselt oli seal sees veel midagi ja veel mingi kaste, mis maitses ülihästi, nagu balsamic vinegar või muud sellist. Parim salat, mis ma iial olen söönud, mõnusalt vahemereliste maitsetega.

Krisi salat oli ka üsna huvitav. Suured tükid feta juustu ja arbuusi ilusti torni seatud ja ilmselt oli seal ka mingi kaste peal.

Algul vaatasime, et huvitav küll, ainult arbuus ja feta juust. Aga kui maitsesime, siis see kuidagimoodi sobis ülihästi kokku ja oli väga maitsev!

Pearoaks valisin mina pasta loomalihaga ja Kris valis Gruusia kana sandwichid.

Need olid mõlemad väga maitsvad! Minu pasta (penne) oli kreemika pruuni kastmega, mille sees olid siis loomaliha tükid ja praetud sibulatükid. Väga väga maitsev ja suur taldrikutäis! See meenutas veidike stroganoffi, kuid maitse oli rohkem nagu karamelliseeritud sibula magus maitse, samas ka loomaliha kastme maitse. Midagi sellist olin kunagi ühes Itaalia retoranis saanud, siis oli see karamelliseeritud kana ja sibulaga. Tookord oli selle toidu nimeks Pasta Carmella...

Krisi kanasandwich oli aga samuti super hea. Krõbe kanafilee, praetud paneeringuga, mille maitse meenutas väheke Hiina toidu Pekingi Kana maitset. Ilmselt samad maitseained. Sandwich oli maitsva krõbeda pinnaga kukli sees ja seal olid veel mitmed asjad, nagu hapukurgilõik, tomat, salatileht ja mingi juustukaste. Krisi ütluse kohaselt kõige maitsvam kanasandwich,mis tema kunagi on söönud...

Magustoiduks võtsin mina cheesecake'i ja Kris võttis shokolaadi -vaarika tordilõigu.

Ehkki me olime kogu eelmisest söögist juba väga täis, olid need magustoidud nii head, et pidime ikka neid ka proovima. Mõlemad jätsime aga pooled neist alles ja võtsime koju kaasa.

Ameerikas on see üsna tavaline, et kui ei söö oma toitu ära, siis palud ettekandjalt karpi ja võtad toidu koju kaasa , ning sööd seda näiteks järgmisel päeval lõunaks. Eestis see osa vist nii tavaline pole...

Kui ma veidike sellise pilguga ringi vaatasin, et huvitav, kas seal on ka teisi muusikutest ettekandjaid, siis tõepoolest, kõik noormehed nägid välja, nagu muusikud. Kellel pikad juuksed patsis, kellel väga huvitav püstiste juustega soeng ja huvitava kujuga põskhabe...Siis ma küsisin Jeremylt ka, et kas siin on veel teisigi muusikud, kes siin töötavad. Ja vastus oli, et peaagu kõik neist on muusikud! Ok!... No more questions about that... Ma mainisin, et ma tahan kirjutada jutte Nashville'ist ja muusikutest, ning Jeremy ütles, et oo jaa, meil on lugusid, mida rääkida...

Eks me peame siis mõni teine õhtu sinna veel hängima minema ja neid lugusid kuulama...

Äraminnes andis Jeremy meile oma kaardi ka... see on tema bändi veebileht.

Ma ütleks et väga andekad! Peaks nad Viljandi Folgile kutsuma! ( Mina ei ole muidugi mingi kutsuja...)